Piret Laosi ja Robert Rooli prügivaba märts

Tarbime targalt • 31 Märts, 2020
Alustasime kuu tagasi pakendivabamat väljakutset. Eesmärk oli eelkõige just kilepakendeid vähendada, aga võimalusel soetada toitu koju nii, et üldse prügi ei tekiks.

Leppisime kokku, et võrdleme kuu jooksul oma prügi koguseid ja kaalu. Üks kergendav tingimus oli, et prügi üldkaalust jäävad välja biolagunevate jäätmete numbrid, kui need on nõuetekohaselt sorteeritud. Kui toidujäätmed rändavad üldprügisse, läheb nende kaal prügi juures arvesse. Kuidas selle kuu jooksul siis ikkagi läks läks? Vaatame natuke tagasi.

Millised olid mõtted ja ootused seoses väljakutsega?

PIRET: Mina olin väga rõõmsalt meelestatud. Mulle tundus see väga lihtne väljakutse olevat. Juba varem käisin poes oma kotiga või ostsin paberkoti, puuviljaletis kilekotti ei võtnud, olin vahetanud näiteks pakendites seebid tükiseepide vastu ja tõin nõudepesuvahendit kaaluga koju. Aga mulle tundus põnev võtta eesmärgiks veel mõne uue harjumuse kinnistamine. Kuna varasemalt viisin üldprügi kodust välja 2-3 korda nädalas, siis lootsin, et suudan seda kogust vähendada.

ROBERT: Ma olen terve senise elu olnud suhteliselt halb prügisorteerija. Mitte, et mul teadmisi poleks, aga alati on olnud mõni eluline põhjendus, miks pole mul selleks aega, võimalusi või tahtmist. Kuidagi oli alati nii läinud, et lihtsam oli seda mitte teha. Seega kui Rimi selle pakkumise mulle esitas, olid esimesed mõtted isegi mitte niivõrd "maailmapäästvad" vaid ikkagi enesele kriitiliselt otsa vaatamine ja lõplik mõistmine, et selline asi ei võta ühtki tükki küljest ära. Seega sel hetkel kui esimene päev käima läks, oli mul üsna palju ettevalmistamist. "Kas mul hakkab kodus olema miljon erinevat prügikotti? Kes mu pruudi prügi sorteerib? Kas ma olen ikka nii virk ja kraps, et poole kuu pealt asi katki ei jää?" Need olid esimesed mõtted-küsimused mu peas.

Kuidas uude ellu sisseelamine läks?

PIRET: Ootamatult juhtus nii, et oma esimestel poeskäikudel sattusin ma hoopis paanikasse. Ilmselt olin ikkagi salamisi võtnud eesmärgiks selle väljakutse raames võimalikult nullkulu inimeseks saada ja kui esimest korda poodi jõudsin, siis tundsin, et ma ei saa midagi osta. Võtsin puuviljaletist mõned viljad kaasa ja lahkusin poest tundega, et ma ei oskagi nii osta, et pakke kaasa ei tule. Siis aga istusin kodus maha, otsisin välja mõned pakendivaba elustiili toetavad saidid, lugesin artikleid ja rahunesin. Mõtlesin väljakutse enda peas selgemaks. Ma ei saa üleöö zero waste inimeseks! Fakt. Kuuga ilmselt ka veel mitte. Niisiis otsustasin jätkata nii, et vähendan seal kus saan ja planeerin poodiminekut pisut rohkem. Samuti, kuna needsamad õpetlikud artiklid jõudsid kõik välja selleni, kui oluline on prügi sorteerimine, tekitasin oma senise biolaguneva, paberi-pakendi ja üldprügi sorteerimiskastide juurde veel ka klaasi sorteerimise koha. Kuna maja juures ju sellist prügikasti pole, siis ma ei viitsinud klaasi eraldamisega varem tegeleda. Väike googeldamine andis aga tulemuse, et lähim klaasi kogumise konteiner on minu kodust umbes kahe minuti kaugusel. Viimane aeg, et selleni jõudsin. Edasi läks väljakutse juba iga päevaga ladusamaks ja loomulikumaks.

ROBERT: Kõige esimesel päeval oli mul vaja päris konkreetselt endale selgeks teha, millised on prügikastivõimalused minu enda kodu ümber. Tuleb välja, et vastupidiselt minu arvamusele, on mul enamlevinud kogumiskastid paneelmaja kõrval olemas. Ainult klaasikast oli puudu. Ja mis vast veelgi mind rumalana tundma pani, oli fakt, et ma pidin googeldama, mis täpselt kuhu käib, sest erinevalt minu senisest loogikast, iga paber paberikasti ei sobi ning klaasil ja klaasil on suur vahe. Seega "päev 1" oli avastamisrõõmu täis. Samal päeval soetasin oma elu esimese riidekoti ja rõõm oli, et mitmed kodumaised riidekotitootjad saatsid mulle ka enda kotid, millega poes rõõmsalt ringi tatsata! Ühel suuremal toidutegemisepäeval ostsin Rimist ka köögiviljadele mõeldud korduvkasutatava koti, mis on kuu ajaga saanud kõvasti vatti, sest ühepajatoit on selle kuu jooksul olnud tegija! Üks väheseid toite, mille mina suutsin teha 100% pakendivabalt.

Olin kehv sorteerija juba varem ja kuigi andsin endast parima, ei sorteeerinud siiski kogu prügi täielikult. Jah, pakendeid kogusin koju vähem ja kogusin need eraldi kahte kotti, et saaks need kuu lõpus üles pildistada, aga nende kaal oli üsna väike, seega kilogrammilisi sääste oli vähe. Aga siiski, paljud igapäevaselt olmeprügisse liidetud pappkarbid jõudsid nüüd ilusti eraldi prügikasti! Erinevalt Piretist, ei sorteerinud mina kogu klaasi eraldi vaid eraldasin pandimärgistusega taara. Purgisupipurgid ja katkiläinud lillevaas jõudsid patuga pooleks siiski tavaprügi hulka.

Millised olid esimesed edusammud/rõõmud?

PIRET: Mina avastasin juba esimese nädala lõpus, et prügi jääb kodus tõepoolest vähemaks. Ja naljakas tunnistada, aga see tekitas minus kummalisel kombel hasarti. Kas saab veel vähem? Kust ma saan parema pakendiga? Kas saab äkki ikkagi midagi veel päris ilma pakita? Mu esimene valik oli alati toode ilma kile-või plastpakita, kui sai, siis valisin paberpakendi, kui sai täitsa ilma, siis see oli jackpot.

Nagu ennist mainisin, siis planeerimisel on oluline roll, Hakkasin väga läbi mõtlema, mille järgi ma poodi lähen ja mida mul selleks kodust kaasa vaja võtta on. Toidupoodi minnes oli mul seljakott pakitud- kaasa said võrkkotid, poekotid ja karbid.

Kui ma esimest korda elus juustu oma karbiga ostma läksin, oli ikka jube imelik olla. Aga kuna teenindaja ei teinud selle peale teist nägugi, siis sain aru, et ilmselt on selliselt ostvaid inimesi päris palju ja see nende jaoks ei ole midagi uut. Edasi tulid juustud-singid-lihad oma karbis koju.

ROBERT: Kui läksin esimest korda oma plastikkarbiga poodi, olin sedavõrd närvis ja valehäbist tulenevalt oli keeruline oma karpi toitu osta.

Olgu öeldud, et kuu aja jooksul keelduti minu oma pakendisse toidu pakendamisest ligikaudu 10nel korral. Natuke veider tunne oli jääda poes pika ninaga ja juustuta. Rõõmus avastus oli see, et nii mõnelgi korral ootasin vorstiletis mõttekaaslastega, kes samuti kotist oma taarat ohtralt välja otsisid. Väike õlgõla tunne lausa.

Kurb oli see, et vaatamata soovile on poes jätkuvalt tooteid, mille pakendamine on täiesti mõttetu ent seda tehakse... ja ohtralt! Mõnel juhul oli asi lausa nii pahasti, et alternatiivi pole ja sellisel juhul jätsin kas toote ostmata või proovisin leida enda mõistuse järgi võimalikult hea alternatiivi. Näiteks jahu puhul leidsin pakendi, mis oli taaskasutatud paberi sisse pakitud.

Millised olid tagasilöögid?

PIRET: Minu esimene tagasilöök oli seesama kord, kui avastasin, et nii paljud tooted, mida olin harjunud ostma, on ikkagi väga valedes pakendites. Lisaks avastasin, et jah, ma ei kasuta küll juurviljaletis kilekotte, aga olin haaranud ikkagi kartulid võrkkotis, porgandid eelpakituna jne. Sain aru, et see väljakutse ei olnudki ikkagi nii kerge, kui olin arvanud.

Veel üks tagasilöök oli siis, kui ühel päeval koju tulles oli mees käinud ise poes. Täna tundub see mulle tohutult naljakas, aga kui nägin, et ta oli toonud koju karpides hakkliha, pakendites singi ja juustu, siis ma olin täiesti endast väljas, et nüüd on kõik katki. Mees polnud lihtsalt üldse mõelnud, et me ju oleme nüüd selles väljakutses koos ja tegi ostud vanade harjumuste järgi. Kusjuures selliste elustiili muudatuste juures ongi täitsa keeuline üleöö oma perele selgitada, et nüüd me teeme täiesti teisiti.

Meie väljakutse juhtus nii keerulisele ajale, siis kuu lõpus, kui viirus hakkas levima ja terviseamet sellega seoses oma soovitused andis, otsustasime ikkagi praegu lahtises letis oma karpidega mitte käia. Puuviljad-juurviljad laome hetkel lihtsalt Rimi paberkotti. Aga kui on valik, kas riiulilt võtta klaaspurgis toit või tetrapakendis, siis valime kindlasti esimese.

ROBERT: Ma olen väga, väga mugav. Üsna mitmel korral tabasin ennast kassaleti äärest nõnda, et olin unustanud otsida võimalikult pakendivabasid alternatiive. See kehtis paljude suupistete või jookide puhul, millele isegi ehk leiaks pakendivabama alternatiivi, aga ajakulu nende leidmisel ja kättesaamisel oli küllalt suur. Seega tegin mõnel korral siiski valiku, mis tagantjärele mõeldes tundus totter ja ebavajalik. Möödunud kuu algul pidin võõrustama pereliikmeid suurema õhtusöögiga ja poesolles oli vaja kõik ostud sooritada piiratud ajaga, see oli ka suurim poeskäigupatt, sest olin sunnitud ostma tooteid, mida ise igapäevaselt pakendi tõttu ei ostaks.

Milline oli tulemus?

PIRET: Ma olen tulemusega väga rahul. Terve väljakutse ajal ei olnud mul kordagi mõtet, et ma ju võistlen Robertiga. Ma võistlesin siin pigem iseenda ja oma vanade harjumustega. Minu prügi vähenes korralikult. Arvestades, et klaaspakend võtab palju ruumi, siis üldprügi kott jäi ikka väga puhtaks ja kergeks. Varem viisime üldprügi välja 2-3 korda nädalas, nüüd läheb maksimum kord nädalas mingi üldprügi välja. Minu kolmeliikmelise pere kuine koguprügi kaal (ilma biolagunevata) sai kokku 11,1 kg. Kusjuures klaas oli sellest peaaegu pool.

Arenguruumi on väga-väga palju, aga esimesed sammud on astutud. Olen kuulnud mõtteid, et meie väikesed eestlased ei tee suures maailmas midagi ära, midagi ei muutu. Aga isegi kui olen nüüd sinisilmne ja naiivne, siis tunnen, et kui iga inimene viib igal poeskäigul kasvõi ühe kilekoti vähem koju, homme juba võib-olla kaks, siis suures plaanis on seegi juba suur muudatus... Ja meie maakera puhtam koht. Nii, et tasub ikkagi proovida ja panustada :) Ja muidugi on tarbijal raske teha paremaid valikuid, kui tootjad oma toidu neljakordsesse kilepakki panevad, aga mulle meeldib mõelda, et äkki nendest meie muudatustest on millalgi ikkagi nii palju kasu, et ka tootjad hakkavad otsima loodussõbralikumaid alternatiive. Paljud ju juba otsivadki.

ROBERT: Minu leibkond on kaheliikmeline + kass ja koer. Muide kassi- ja koera kuivtoidu sain ühest loomapoest pakendivabalt, aga kuna see konkreetne toit kummalegi ei meeldinud, siis jääb see kaubagrupp minu peres ka tulevikus pakenditoiduks.

Mul kogunes kuu ajaga prügi ligikaudu 24kg. See on kogukaal, millele tegelikult lisandub mõned äravisatud riided, mida kirja ei pannud.

Sellel pildil on mu viimane prügikott enne väljakutset, kus ligi pooleteist nädala prügi. Selles kotis on absoluutselt kõik täiesti segamini ja igasuguse sorteerimata. Kuu lõpus oli olukord teine.

Nagu öeldud, sorteerisin eraldi pandipakendid, plast/paber/papp ning proovisin võimalikult vähe kõiki kategooriaid tekitada.

Kuu aja jooksul lisandus minu poearsenali 4 riidest poekotti, kümmekond plastiknõu ning kirsina tordil bambusest joogikõrred ning taaskasutatavad vatitikud.

Kas jätkad selle elustiiliga?

PIRET: Kindlasti! Mul on veel nii palju õppida ja katsetada.

ROBERT: Olen endale lubanud, et vähemalt samas mahus jätkan igapäevase valikute tegemist ja kuigi kindlasti tuleb ka edaspidi sisse libastumisi, on see minimaalne, mille ära teha saan puhtama looduse nimel.


Populaarsed artiklid

Hea teada

Teabe viimase 30 päeva jooksul kehtinud madalaima hinna kauasäilivate kaupade kohta leiate kodulehelt.