Lyoni gastronoomia „kaitsepühak“ on legendaarne kokk ja restaurateur Paul Bocuse. Mees, kelle nime kannab maailma kuulsamaid profikokavõistlusi Bocuse d’Or, mille Euroopa finaali korraldamise au on sel aastal Tallinnal. Lyoni köögi kaks „peatemplit“ ongi Bocuse’i turg ja Bocuse’i restoran. Esimese külastamine on kohustuslik igale maitserändurile, teine sõltub rahakoti paksusest – sealsed kolme Michelini tärni väärsed hinnad panevad pea pööritama.
Restoranielamused
Bocuse’i restorani Auberge du Pont de Collonges on põhjust külastada ka siis, kui eesmärgiks polegi einestamine. See koht on gurmaanide jaoks otsekui püha graal, mille puudutus õilistab ka vaid templiõue külastades. Restorani templihoovi meenutav õu on piiratud Prantsuse gastronoomia aumüüriga, mis jutustab Lyoni piirkonna köögi hiilgavast ajaloost ja selle suurkujudest. Loomulikult võib seal endast koos pronksist Paul Bocuse’iga selfi teha. Ka väikese rattatreti sihtkohaks sobib koht hästi: restoran jääb otse Saône’i jõe äärde, linnapiirist vaid mõni kilomeeter edasi, ja sinna viib mõnusalt maaliline rattatee.
Restorani sissesaamiseks oleks meil tulnud laud mitu kuud varem kinni panna. Ega me väga süüa tahtnudki, olime kõhud teele jäänud lihtsas konnarestoranis Saône’i kaldal täis söönud. Täpsemalt konna- ja kokteilirestoranis: peale konnamenüü püüdis see äärelinna söögikoht tähelepanu ka kokteilidega. Koos väikese salatiga toodi lauale nii palju küpseid konnakoibi, kui süüa jaksasid. Minul hakkas isu kaduma viieteistkümnenda konna, st 30 koiva järel, lauanaaber aga ületas kahekümne piiri. Kuigi prantslasi kutsutakse konnaõgijateks, pole tänapäeva konnad enam ammugi Prantsusmaa päritolu – meie omad olid toodud Indoneesiast, kus nad kuuluvad igapäevatoidu hulka ja kust pärineb 80% Euroopas müüdavatest-söödavatest konnadest. Kulinaarse täpsuse huvides olgu märgitud, et konnad pole siiski Lyoni „põlisroog“, nende kodupiirkond jääb Vosgeeside kanti.
Lyoni põlisvara on hoopis vorstid ja liha – ammu enne esimeste restoranide teket jõudsid Pariisi kuuldused Lyoni osavatest vorsti- ja praemeistritest. Lyoni lopsakatele liudadele jagasid kiitust juba Rabelais ja Erasmus.
Turg, gurmaanide taevas
Parim koht sealsete toidurikkustega tutvuse tegemiseks on Bocuse’i turg: Lyoni ümbruse paté ’d, singid, vorstid, hane- ja ulukiroad, Bresse’i kanad, Charolais’ veiseliha, kohalikud juustud, austrid ja mereannid, maiustused, šokolaad, parimad veinid. Linnast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel algavad kuulsad Rhône’i-äärsed veinipiirkonnad.
Bocuse’i turg pole koht mitte ainult kaasaostmiseks, vaid ka maitsmiseks ja kõhu täitmiseks. On restorani moodi söögikohti, bistroo-tüüpi einelaid, väikesi kohvikuid. Kõige toredamad on aga pukktoolid otse müügilettide kõrval, kus klaasikese hea veini saatel kohalike maitsetega tutvuda. Valik on nii lai, et isegi minul kui kogenud maitsekütil lõi silme ees virvendama. Aga gurmaanide üleilmne vennaskond ei jäta kedagi hätta: mu kimbatust mereannileti ees märkasid kaks kohalikku härrasmeest, kes pakkusid kohe lahkesti abi ja lükkasid isegi oma merekarbitaldriku minu käeulatusse, et saaksin maitsta.
Nende karpide võlu peitub kastmes, mis on täiesti salajane, aga väga kuulus, tutvustas lahke pakkuja. „Siin on kõik väga hea,“ kinnitas teine. „Jah, aga kõht on ju üksainus,“ kurtsin mina. „Pole tõsi, mul on neid kolm,“ patsutas karbipakkuja oma üldse mitte suure kõhu peale.
Lyoni vorstikuulsusest osa saamiseks palusin kaasa pakkida kolm kõige kuulsamat. Üks neist oli rosette de Lyon, Lyoni roosa, mis tehtud sea abalihast ja on tõepoolest roosat värvi, teine oli jésus de Lyon, suur ja jämedate tükkidega ning eriliselt lihakas, kolmas saucisson de Lyon. Austusest tooraine vastu kasutatakse ära kõik, mis loomast süüa kõlbab, nii on uhketel lettidel hulganisti siseprodukte. Sedagi peetakse üheks Lyoni omapäraks.
Bouchon, Lyoni rahvarestoran
Kui keegi küsiks, kuhu peale turu Lyonis veel sööma või veini jooma minna, ütleksin, et sinna, kuhu jalad viivad. Lyonis leidub igal sammul söögikohti. Ainuüksi Michelini tärniga restorane on seal paarkümmend, lisaks veel Gault Millau ja La Liste’i poolt kiidetuid.
Parim koht Lyoni toidurikkustega tutvuse tegemiseks on Bocuse'i turg.
Rohkem kui tippkohad lähevad mulle aga korda taskukohased bouchon’id, lihtsad restod, mille menüü koosneb suuremalt jaolt kohalikust klassikast: vorstid, pasteedid, quenell’id ehk hakklihast või -kalast kotleti moodi küpsetised, andouillette’id ehk rupskivorstid. Vaid prantslaste boudin noir’ist ehk verivorstist, mida sellised söögikohad pakuvad, ei oska ma põlise verivorstimaa kodanikuna lugu pidada: minu arvates on sealsed liiga jahused ja ilma tekstuurita. Meie omad maitsevad paremini! Ametlikult sertifitseeritud bouchon’id kannavad spetsiaalset märki, kuid toidu vallas pole Lyonis vaja väga ametlikuks minna – head toitu võib saada kõikjalt.
Tekst: Heidi Vihma