Itaalias ja Sitsiilias reisides tasuks proovida kõike põnevat, mida pakub sealne rikkalik toidulaud. Sööge end südamerahus ümmargusemaks, toit on seda väärt!
Väga meeldiv oli sind näha, aga tead, peame nüüd tõttama. Meil on autos soe pitsa,” vabandab minu Sitsiilia ülemus Salvatore oma vanade tuttavate ees, keda kohtame tänaval. Tuttavad noogutavad mõistvalt ja jätamegi nendega hüvasti. See vahejuhtum võtab imehästi kokku selle, mida tähendab pitsa itaallase jaoks. Kui sul ikka on soe pitsa autos, siis tuleb kiiresti sõita koju seda sööma. Pitsa on saapamaal püha ja selle külmaks laskmine väär.
Itaallased söövad pitsat või pastat peaaegu iga päev. Teatavasti on tegemist toitudega, mis ei kuulu päris kindlasti kaalujälgija valikute hulka. Ometi ei paista itaallased silma suure kehakaaluga, kuigi armastavad oma õhtusööki nautida eestlase meelest uskumatult hilja – kaheksa-üheksa ajal õhtul. Itaallaste perekondlikele lõunasöökidele minnes tuleks aga suisa päevakese paastuda, sest nonna ehk vanaema nuumab kõik kurguni täis. Kui minul saab juba eelroogade ajal toidust küll, siis itaallased teatavad südamerahuga, et kaks käiku tulevad veel. Ja nendest keelduda oleks ülim ebaviisakus. Muide, matslikkuseks peetakse sedagi, kui toitu taevalikesse kõrgustesse ei kiideta. Teisisõnu annab see valmistajale signaali, et roog ei maitse.
Olles söönud ära toidu, mis võiks olla dieeditaja päevane kogus, jäävad itaallased mõnusalt omavahel lobisema. Mina aga ei mõista, kuidas on võimalik, et sellist tüüpi söömise juures pole kõik itaallased sajakilosed. “Vahemere dieet, see ei sisalda üldse palju rasva,” muigab Salvatore.
Proovi ka tänavatoitu!
Kui Itaalia mandriosas on peamiseks toiduks pitsa ja pasta, siis Sitsiilias on hästi populaarne ka kohalik toit. Väga uhked ollakse Palermo tänavatoidu üle.
Minu Sitsiilia kodumaja ees asubki üks tänavatoiduputka, mille ees lookleb alati pisike järjekord. Inglise keelt kuulen ma seal haruharva, nii et enamik klientuurist on ikkagi kohalikud. Salvatore selgitab, et see on üks Palermo parimaid tänavatoiduputkasid ning itaallased teavad suurepäraselt, mis on hea.
Ühel päeval sean end koos teistega järjekorda ja palun ulatada kõige populaarsema toidu. Need on vaid 1 euro maksvad arancina’d, Palermo tänavatoidu kõige säravamad pärlid. Põhimõtteliselt on tegemist õlis praetud pirukatega (Sitsiilia köögis kasutatakse õli rohkem kui Itaalia köögis), mis on tavaliselt liha-riisitäidisega – teataval määral sarnanevad need lihapirukatega, mida ise lapsepõlvest mäletan. Arancina’d võivad olla ka kalaga või hoopis šokolaaditäidisega.
Magusast tänavatoidust saavad minu lemmikuteks cannoli ehk vahvlid kohupiimakreemitäidisega. Nobedamad sitsiillased valmistavad seda rooga ka kodus ning pagariletis on alati saadaval cannoli-vahvlid – need tuleb vaid täita vastava kohupiimakreemiga ning keelt alla viiv maius on laual olemas. Praegugi, poolteist aastat pärast lahkumist Sitsiiliast, tunnen puudust eelkõige cannoli’st. Kuigi meie poodidest võib leida igasuguseid kohupiimakreeme, pole ma leidnud seda, mis maitseks nagu Sitsiilias.
Õiget gelato’t tuleb osta ikkagi tänavalt.
Kui me juba magusast tänavatoidust räägime, siis gelato ehk jäätis on imeline. Pange tähele, et jutt ei ole sellest jäätisest, mida võib leida poodidest. Õiget gelato’t tuleb osta ikkagi tänavalt. Ja Sitsiilias on gelato võrdlemisi odav – kui näiteks Roomas võib maksta tänaval jäätise eest hingehinda, siis Sitsiilias saab juba paari euro eest korraliku portsu.
Tekst: Liina Metsküla, reisiraamatute "Maailma peal ripakil" ja "Nutika reisimise ABC" autor.