Vahtrasiirup ja agaavinektar on pika ajalooga tervislikud magustajad, mille valmistamisoskus pärineb Ameerika põliselanikelt.
Kuna vahtra- ja agaavisiirup pole rafineeritud ehk lisanditest täielikult puhastatud, on neil lisaks magususele muid maitsenüansse. Samuti on neis mitmesuguseid kasulikke toitaineid. Tervislikkusest rääkides rõhutatakse eelkõige agaavisiirupi suhkruga võrreldes madalamat glükeemilist indeksit, mis tähendab, et pärast maiustamist suureneb suhkrusisaldus veres mõnevõrra aeglasemalt ning täiskõhutunne kestab kauem. Kõrge glükeemilise indeksiga süsivesikute, sealhulgas rafineeritud roosuhkru ohtrat tarbimist peetakse üheks diabeedi olulisemaks põhjustajaks. Võrdluseks: agaavisiirupi glükeemiline indeks on 28, vahtrasiirupil 58, suhkrul 65 ja meel 63.
Tervislik ja populaarne
Vahtrasiirupit saadakse Põhja-Ameerika päritolu vahtraliikide (suhkruvaher, punane vaher, must vaher) mahla kontsentreerimisel. Vahtrasiirupi valmistamine on indiaanlaste igivana traditsioon. Juba aastatuhandeid tagasi kasutati seda nii toiduaine kui ka ravimina. Maailma suurim suhkruvahtrate piirkond on Québec, kus toodetakse ligi 75 protsenti kogu maailma vahtrasiirupist. Eestiski on kasemahla kõrval varakevadel kogutud märksa magusamat vahtramahla, kuid seda ainult joomiseks – Põhja-Ameerika sugulastega võrreldes on meie vahtrate mahla suhkrusisaldus väike ning siirupiks keetmine teoreetiliselt küll võimalik, kuid mitte eriti tõhus ettevõtmine.
Olenevalt valmistusviisist võivad vahtrasiirupid olla heledamad või tumedamad, koos värviga varieerub ka maitse. Nagu meil kasemahla, nii kogutakse Kanadas suhkruvahtra oranžika värviga mahla varakevadel, kui läheb juba sulaks, aga puudel ei ole veel pungi. Kui mahlast aurutatakse välja suurem osa veest, saadakse siirup, kui kogu vesi, jääb järele kristalne vahtrasuhkur. Kuna tegemist on rafineerimata tootega, sisaldab see lisaks mitmesugustele suhkrutele hulganisti mineraalaineid: mangaani, tsinki, kaltsiumi, rauda ja kaaliumi. Vahtrasiirupit peetakse arvestatavaks mangaaniallikaks – kaks teelusikatäit vahtrasiirupit katab ligi 40 protsenti päevasest mangaanivajadusest.
Kas teadsid? 2 tl vahtrasiirupit katab ligi 40 protsenti päevasest mangaanivajadusest.
Vahtrasiirup ja -suhkur on oma magusa maitse ja meeldiva aroomiga saanud eriti Kanadas ja Ameerika Ühendriikides väga populaarseks. Siirupit määritakse singile ja saiale, antakse lauale pannkookide ja pudingutega, sellega glasuuritakse porgandeid ja karamellistatakse maguskartulit. Suhkruvahtrate kodumaal Kanadas on traditsiooniline kooslus pannkoogid või vahvlid vahtrasiirupiga. Nagu eestlased igatsevad välismaal elades musta leiba, nii ei saa kanadalased võõrsil läbi vahtrasiirupita. Arvestades vahtrasiirupi suhteliselt kõrget hinda, on soovitatav seda kasutada eelkõige niisugustes roogades, kus siirupi omapärane maitse pääseb mõjule: jogurtites, jookides, puuviljasalatis.
Jumalate kingitus
Agaavisiirupi valmistamise oskus pärineb Lõuna-Ameerika indiaanlastelt. Agaavid on Mehhikost pärit sukulendid, mille mahlast tehtud nektarit kasutasid asteegid nii maiustamiseks kui ka raviotstarbel – agaavisiirupit peeti lausa jumalate kingituseks. Tänapäeval valmistatakse agaavisiirupit peale Mehhiko ka Lõuna-Aafrikas ning seda toodetakse samamoodi nagu vahtrasiirupit: agaavimahl filtreeritakse ja aurutatakse madalal tulel välja üleliigne vesi.
Agaavisiirup sarnaneb maitse ja tekstuuri poolest meega, mistõttu veganid kasutavadki seda mee asemel. Kuna agaavisiirup lahustub suhkrust ja meest kiiremini, sobib see eriti hästi külmade jookide, kokteilide ja smuutide magustajaks, kuid seda kasutatakse ka salatite, kookide ja küpsetiste maitsestamiseks. Agaavisiirupiga maitsestatud kooke-muffineid soovitatakse küpsetada madalamal temperatuuril kui suhkruga valmistatuid. Tervislikkust silmas pidades on agaavisiirupil aga üks suur miinus – see koosneb põhiliselt fruktoosist, mida peetakse suhkrutest kõige kahjulikumaks. Plusspoolel on see, et agaavisiirup sisaldab ka kaaliumi- ja magneesiumiühendeid, vitamiine ning mikroelemente.