Pardiliha maitseb paljudele, kuid vaid vähesed söandavad selle küpsetamist ise ette võtta.
Arvatakse, et part on jõukohane vaid profikokkadele. See pole aga sugugi nii.
Pardi liha on rikkaliku maitse ja sametise tekstuuriga ning teistest linnulihadest tumedam. Kuna part on veelind, siis on tal üsna paks nahaalune rasvakiht, mis kaitseb külma eest. Just tänu rasvakihile on pardifileed ja -praadi lihtsam küpsetada kui näiteks kanafileed – rasv kaitseb liha kuivamise eest.
Nagu teistelgi lindudel, on just koivad ja filee pardi kõige lihakamad osad. Fileed küpsetatakse enamasti tervena, jättes rasvakihi küpsetamise ajaks alles. Koivad on sitkema lihaga, need sobivad hautamiseks või konfiiks – aeglaselt madalal kuumusel rasvas või õlis küpsetamiseks. Prantslased, kes hindavad pardiliha väga, kasutavad selle ära viimseni: väiksemadki liharaasukesed ja naharibad lähevad rillette’i, pardilihakonservi, tiivaotstest, kaelast ja kontidest keedetakse puljong. Ja muidugi kogutakse kokku rasv – see annab hea maitse nii praekartulitele kui ka hapukapsale.
Kolm fakti pardilihast
- Part kodustati Hiinas arvatavasti 4000 aastat tagasi.
- Maailma kuulsaim pardiroog on hiinlaste part Pekingi moodi. Selle teevad eriliseks spetsiaalne nuumamistsükkel, mille ühte kindlat tõugu pardid eelnevalt läbi teevad, pikk ja mitmeastmeline ettevalmistustsükkel, kuhu muuhulgas kuuluvad kuivatamine ja glasuurimine, ning elaval tulel küpsetamine.
- Foie gras arvatakse olevat vaid nuumhanemaks, ent tegelikult pärineb tänapäeval ainult 10% (mõne allika andmetel vaid 5%) Prantsusmaal toodetavast foie gras’st hanedelt, ülejäänu on pardimaks. Pardi foie gras on mõnevõrra tumedam kui hane oma, tugevama konsistentsi, maitse ja lõhnaga – nii mõnegi gurmaani arvates märksa parem kui hane oma.