Kuidas valida toidu juurde sobilik siider?

Eesti Väikepruulijate Liidu siidritootjad annavad nõu, kuidas kirjus valikus orienteeruda ja mida silmas pidada.

Et alustada algusest, tuleb Jaanihanso siidrivabriku peremees Alvar Roosimaa sõnul mõista, et siider tähendab traditsiooniliselt õunamahlast kääritatud lahjemat või kangemat veini, mis võib olla nii mulliga kui ilma.

“On erinevaid harjumusi ja semantilisi traditsioone, mille põhjal üht või teist jooki siidriks või õunaveiniks kutsutakse ja peetakse, aga tegelikult võib igat õunast tehtud kääritatud jooki siidriks pidada,” märgib Roosimaa. Tema sõnul defineerib levinum traditsioon, mis on mõnel puhul ka seadustes sees olnud, alkoholisisalduse otsustavaks faktoriks ning piiriks siidri ja veini vahel 8,5 protsenti.

Siidrikoda OÜ juhataja ja pereettevõtte asutaja Sulev Nõmmanni sõnul jääb siidri kangus reeglina selliseks, nagu nendes mahlades sisalduv suhkur võimaldab kääritamisprotsessis saavutada. “Eesti õunte puhul jääb see näiteks enamasti alla 6 protsendi. Kangemad "siidrid" on aga kääritatud suhkru lisamise teel,” selgitab Nõmmann.

Siidri ja siidri vahel on vahe

Kui jätta kõrvale erinevate toorainete maitsete ja aroomi omadused, seisneb Roosimaa sõnul peamine erinevus siidrite vahel magususes ja käärimata suhkru hulgas. “Näiteks kvaliteetvahuveinide maailmas on suhkru hulk joogis ja joogile antud nimetuses rangelt reguleeritud: Brutiks võib nimetada jooki, kus on kuni 12 grammi suhkrut liitri kohta ja magus śampanja Doux algab 50-st grammist suhkrust liitri kohta,” toob ta näiteid erisustest.

“Siidrite puhul kasutatakse väljendeid brut ja kuiv ning poolkuiv aga üsna meelevaldselt ja pigem turunduslikel eesmärkidel. Nii on riiulitel olevate siidrite hulgas ka jooke, mille etikett kuulutab selle "kuivaks", kuigi suhkrut on selles 40-50 grammi liitri kohta,” kirjeldab Roosimaa.

Jaanihanso siidrivabriku peremees tõdeb, et nii nagu iga toote puhul, nii ka siidri puhul määrab tema kvaliteediklassi ja kuuluvuse tooraine kvaliteet ja valmistusmeetod. “Enamik poeriiulitel olevatest siidritest on valmistatud mahlakontsentraatidest ja enamik maitseomadusi on loodud lisatud essentside kaudu ning lõpetuseks on see kõik looritatud rohke suhkruga. Päris siider on aga tehtud puhtast mahlast, mida on võimalikult vähe töödeldud,” toob Roosimaa välja peamised erinevused.

Kõige põnevamad siidrid on tema sõnul kääritatud loodusest pärineva metsiku pärmiga ning siidrite kuninglik tippklass on valmistatud täpselt nii, nagu šampanja ehk pudelis kääritamise teel, mitte filtreerides ja gaseerides.

Siidri sobitamine toiduga

Jaanihanso peremehe sõnul pakuvad siidrid piiramatult huvitavaid võimalusi toiduga sobitamiseks. “Happelisemad, kangemad, kuivemad ja jõulisemad, sobivad suurepäraselt kreemiste ja rasvarikaste toitude juurde, mida meie toidulaual on eriti rohkesti grillihooajal,” märgib ta. Siidrikoja peremehe sõnul sobib aga kuiv siider hästi ka vürtsikate toitude kõrvale.

“Õrnema maitse ja tekstuuriga toidud, nagu mereannid ja salatid, tahaksid aga veidi pehmemaid ja vähemdomineerivaid jooke,” märgib Roosimaa. Nõmmann Siidrikojast lisab, et palju oleneb ka sellest, kas eelistatakse pigem kuiva valget veini või magusamat dessertveini.

Oluline roll siinjuures on mõlema siidrimeistri sõnul ka joogi serveerimisel. “Siider pole nagu punane vein, mis tahaks enne tarbimist veidi hingata. Pigem tuleks juua kohe väljavalamise järel, et nautida täiega sobival tasemel gaseeritust,” soovitab Nõmmann ja lisab, et sobivaim temperatuur siidri serveerimiseks on 10-12 kraadi.

Üleüldse tuleks Roosimaa sõnul suhtuda kvaliteetse siidri serveerimisse samamoodi, nagu vahuveini ja šampanja pakkumisse. “Üks korralik suurem valge veini pokaal on kõige kindlam valik. Jää lisamine klaasi sisse võiks olla pigem viimane hädaabi meetod, kui pudelit ei ole tõepoolest olnud võimalik enne avamist maha jahutada 6-8 kraadi peale,” toob ta välja.

Populaarsed suvesiidrid

Jaanihanso peremehe sõnul on suvejoogi värv muidugi roosa. “Korralik Rosé ei ole magus, aga ka mitte täiesti kuiv. Hästi balansis ja ilusti pikalt järelkäärinud Rosé sobib proovitult kala ja pardiga, aga ka peaaegu iga magustoidu juurde,” märgib ta.

Suviste välisündmuste puhul on Roosimaa sõnul kõige universaalsemaks tervitusjoogiks samuti poolkuiv roosa. Nõmmanni sõnul on aga suvemaitseks kõik need, millel on värske, õunane, aromaatne ja meeldiv pikk järelmaitse.

Paraku on aga kogu Eesti siidrikultuur Siidrikoja peremehe hinnangul jätkuvalt lapsekingades. “Poes pakutav ei ole suures osas naturaalne siider, vaid veega lahjendatud õunavein. Hiinast ja mujalt toodud toorme odavus võimaldab sedasorti tooteid müüa üliodavate dumping-hindadega ja laiemale üldsusele jääb kahetsusväärselt teadmine, et juuakse siidrit - kuigi tegemist pole päris siidriga,” tõdeb Sulev Nõmmann.

Õnneks on aga siider kergema mullijoogi kategooriana liikumas Jaanihanso siidrivabriku peremehe Alvar Roosimaa sõnul vaikselt-vaikselt oma õigele kohale vahuveiniriiulil, eemale longerote ja säästupurgiõlle vahelt, kus ta seni on pidanud olema. “Nii et kui valida poes head pudelit siidrit, siis tasub küsida samu küsimusi, nagu veini valimise puhul,” soovitab ta.

Autor: Eesti Väikepruulijate Liit