Ükskõik kas verivorstid maitsevad või ei, jõuavad need talviste pühade ajal vähemalt korra iga pere lauale. Verivorst on olnud eestlaste traditsiooniline jõuluroog nii kaua, kui siinmail on sigu kasvatatud.
Võiks arvata, et nii pikaaegse traditsiooniga roa puhul on retseptid paigas, ometi tulevad lihatööstused igal aastal välja uute jõulutoodetega. Midagi revolutsioonilist siin siiski ei toimu – vähemalt jõulude ajal sööme ju üsna samu asju, mida 20 ja 30 aastat tagasi. Lihatööstuste õnneks on aga inimeste maitse-eelistused erinevad: kes soovib klassikat, kes uudset maitsestust, kes paneb vorstid niisama ahju, kes keerab need peekonisse.
Verivorsti maitse ja koostis läheb inimestele väga korda. Pühade eel korraldavad parima vorsti konkursse paljud meediaväljaanded, sügiseti toimuval Tallinna toidumessil on aastaid valitud pimetestimise käigus parimat verivorsti ja ka grillispetsialistid on parima väljaselgitamisest huvitatud. Mullu võitis Tallinn FoodFesti Saaremaa verivorst suitsulihaga, 2017. aastal Maksi & Mooritsa röstitud kaerahelvestega vorst ning veel aasta varem sama tootja kanepiseemnetega vorst. Kui eri lihade ja maitsestustega on katsetatud pidevalt, siis kanepiseemned olid mõnevõrra ootamatud, kuid väga mõnusad. Need lisasid krõmpsu ja tegid tekstuuri huvitavaks.
Alguses olid vorstid valged
Tanguvorst kuulus vanasti iga eestlase jõululauale. Vorste tehti ka muudeks tähtpäevadeks ja pidudeks. Alguses olid vorstid valged. Juba esimeses eestikeelses rootsi keelest tõlgitud kokaraamatus, mis ilmus aastal 1781, on aga olemas verivorstiretsept, ainult mitte odratangu, vaid rukkijahuga. Laiemalt hakati verivorste valmistama 19. sajandi alguses, arvatavasti lätlaste ja rootslaste eeskujul. Ajaloolistele faktidele tuginedes jõudis verivorst Lääne-Eestisse rannarootslaste kaudu, Lõuna-Eestisse Lätist 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Verivorstid kodunesid kõigepealt Lõuna-Eestis. Põhja-Eestis, saartel ja Seto-maal söödi 20. sajandi alguseni tavaliselt valgeid, ilma vereta tehtud vorste. Maitseks lisati punet ehk vorstirohtu ja sibulat, mõnel pool ka münti ja köömneid, hiljem küüslauku.
Päris ammustel aegadel ei valmistatudvorste mitte ainult ahjus, vaid ka ahju peal kerisel. Kerist kasutati toidutegemisel umbes nii nagu hiljem pliiti: kerisekividele pandi toidud soojenema ja seal küpsetati ka vorste. Lisaks oli kerisel tänapäeva suitsuahju funktsioon: selle kohal suitsuses soojuses kuivatati-suitsutati vorste ja liha, mõnel pool ka käkke.
Verivorsti maitse ja koostis läheb inimestele väga korda.
Nädalaid tasases soojuses ja suitsus rippunud lihad-vorstid säilisid väga hästi, pealegi kulus sel moel säilitamiseks vähem soola, mis oli vanasti kallis kaup. Alles 19. sajandi teisel poolel hakati suitsutaredesse ehitama korstnaga küttekoldeid – pliite ja soemüüriga ahjusid – ning siis läks vorstitegugi palju hõlpsamaks.
Verivorstid mujal maailmas
Tihti peame verivorsti eestlastele ainuomaseks. See pole aga kaugeltki nii. Vaesematel aegadel on vastutustundlik tarbimine olnud norm, mitte trend nagu tänapäeval. “Ninast sabani”-põhimõte ehk üleskasvatatud looma kõikidest osadest toidu valmistamine oli tuttav kõigile rahvastele ja nõnda kasutati varem verd toiduvalmistamisel väga laialdaselt. Erandiks olid religioonist lähtuvad keelud judaismi ja islamit tunnistavatel rahvastel.
Vastutustundlik tarbimine oli vanasti norm, mitte trend.
Verivorsti põhikoostisained on kõikjal enam-vähem samad: veri, liha, rupskid, rasv, kohalik teravili ja maitseained. Euroopas on teraviljaks enamasti oder, rukis ja kaer, Ameerikas mais, Ibeeria poolsaarel ja Aasias riis. Erinevalt Eesti krobelise-kruubise tekstuuriga vorstidest on nii Inglismaa black pudding’i, Prantsusmaa boudin noir’i kui ka Lõuna- ja Ladina-Ameerika morcilla koostis pigem pehme ja ühtlane – teravili on jahvatatud peeneks nagu meie verikäkkide puhul. Tänapäeval on veretoodete traditsioon paljudes piirkondades hääbunud ning poest ega restoranist neid enam ei leia.