Kuna miljonid inimesed üle kogu maailma näevad vaeva, et leida piisavalt süüa, võib tõsiasi, et igal aastal raisatakse miljoneid tonne toitu, olla üllatav. Toiduraiskamine on ka sotsiaalse võrdsuse probleem, sest just suurema sissetulekuga riikides viskavad kodanikud ära täielikult kasulikku toitu, samas kui madalama sissetulekuga riikides kannatavad inimesed toidupuuduse all. Tegelikkuses ei ole selline ebavõrdsus ainult globaalne probleem, sest igas riigis elab piisavalt inimesi, kes ei saa endale lubada korralikku sööki, samas kui teised ostavad liiga palju ja lasevad toidul rikneda.
"Iga üheksas planeedi elanik on alatoidetud. Enamik inimesi, kes on pidevas näljas, elavad madalama sissetulekuga riikides, peamiselt Aafrikas ja Aasias. Kasvav rahvaarv ja inimeste vajadused muudavad selle olukorra kliimamuutuste ja ressursside pärast kasvava konkurentsi valguses ainult teravamaks. Ainuüksi Euroopa raiskab sellise koguse toitu, mis võiks ära toita 200 miljonit inimest."
Lisaks ebavõrdsele jaotusele toodetakse suurtes kogustes meie toitu riikides, kus inimestel pole piisavalt süüa. Näiteks enamik EL-i turule mõeldud rohelistest ubadest toodetakse Keenias – riigis, kus vett napib ja inimesed peavad selle nimel võistlema, et oma ube (mida tavaliselt eksporditakse) kasta või muudeks vajadusteks kasutada. Eriti kurb on tõdeda, et nii väärtuslik ressurss läheb raisku ka siis, kui me toitu ära viskame.