Moosi keetmine
Aastakümneid tagasi valmistati hoidiseid selleks, et pikka talve kergemini üle elada. Aia- ja metsaande hoidistati suuremal hulgal, kuna see kuulus praktilise majapidamise juurde. Tänapäevalgi pole moositegu kuhugi kadunud. Traditsiooniliste mooside kõrval valmistatakse kodus pigem selliseid, mida kaupluseriiulitel ei leidu.
Kuigi puuviljahoidiste täpne päritolu on seniajani selgitamata, on teada, et moosid, Ïeleed ja puuviljahoidised on inimkonna laual juba kaua olnud. Juba teadaolevalt maailma esimeses, 1. sajandist pärineva Rooma gastronoomi Marcus Gavius Apicuse kokaraamatus leidub puuviljahoidiste retsepte. Moosi tegemine ongi ilmselt alguse saanud Lähis-Ida maadest, kus suhkruroog looduslikult kasvab. Arvatakse, et Euroopasse tõid moosi ristiretkelt koju pöörduvad sõdalased. Hilisel keskajal olid moosid, zeleed, marmelaadid ning puuviljahoidised Euroopas juba väga populaarsed.
Moositegu pole sugugi keeruline, tuleb vaid jälgida hügieenireegleid ning kasutada kvaliteetseid marju, puuvilju või muid aiasaadusi. Ja moosiks kõlbavad kõiksugu aia, metsa, poe- ja eksootilised saadused - mustikad, jõhvikad ja pohlad, vaarikad-maasikad, sõstrad ja tikrid, porgandid-kõrvitsad, virsikud-aprikoosid, melonid-ananassid, ning miks mitte ka viinamarjad ja roosid.
Enne moosi keetmist küüri köök ja purgid puhtaks. Kui purgid küüritud, aseta need külma praeahju, keera temperatuur 150 kraadi peale ning kuumutada purke 20 minutit. Ahjutemperatuur ei tohi ületada 175 kraadi, kuna siis võivad purgid puruneda. Kuumutatud purgid aseta puhtale froteerätikule. Purgikaasi keeda vees 10-20 minutit või desinfitseeri viinaga.
Moosiks kasuta vaid puhtaid ning värskeid marju. Kõige sobilikumad on kuiva ilmaga korjatud marjad. Riknenud marjad on tavaliselt peamiseks põhjuseks, miks hoidised seista ei taha. Kergemini lähevad käärima ülevalminud marjad, hea ei ole kasutada ka pooltooreid.
Pestud ja nõrutatud marjad pane paksu põhjaga roostevabast terasest või emaileeritud potti ning lase neil 10-15 minutit pehmeks keeda. Seejärel lisa suhkur ning keeda 20-60 minutit. Vahepeal sega moosi puulusikaga ning eemaldada vaht. Kui tekib kahtlus, kas moos on ikka valmis, võta külm taldrik ning tilguta sellele veidi moosi. Kui tilgad ei valgu laiali, ongi moos valmis. Ka moosi läikiv pind näitab, et moos ei vaja enam keetmist. Kindlasti ei tasu moosi üle keeta, sest nii kaovad sellest vitamiinid, eriti C-vitamiin.
Nüüd pane moos soojadesse purkidesse. Purgid sulge kohe kaantega. Keera moosipurgid tagurpidi ning jäta need päevaks seisma. Lõpuks kleebi purkidele ise valmistatud sildid.
Ära unusta, et suhkur pole mitte ainult moosi magusaks muutmiseks, vaid ka selle säilimise tagamiseks. Et moos säiliks on vaja tagada piisav suhkrukontsentratsioon moosis, et bakterid seal kasvada ei saaks. Moosi toas säilitamiseks piisab 600 g suhkrust 1 kilogrammi marjade kohta, külmikus või külmas keldris säilitamiseks lisa 400grammi suhkrut ühe kilo marjade kohta. Vähema koguse suhkru puhul ei toimi suhkur enam konservandina vaid hoopis soodustab bakterite kasvu ja riknemist!
Head moositegu!
Väike moosisõnastik
Povidlo - pehme marmelaad, suhkruga tihedaks keedetud puuvilja- või marjapüree.
DÏemm - paks puuvilja- või marjakeedis, marjad või puuvili on kas osaliselt või täiesti katki keedetud.
Îelee - puuvilja- või marjamahlast ja suhkrust valmistatud tarretis.
Marmelaad - suhkruga tihkeks keedetud puuvilja- või marjapüree.
Keedis - rohke suhkruga keedetud puuviljad või marjad.
Allikad: Hilda Ottenson «Hoidised», «Võõrsõnade leksikon»
