Vein
Vein on mõtisklemist soodustav jook. Ent kuidas tuldi selle peale, et purustada viinamarju, kääritada neid ja valmistada inspireerivat jooki?
Arheoloogiliste leidude põhjal oletatakse, et veini valmistati juba 6000 aastat eKr praeguse Iraani territooriumil. Arvatakse, et kuna sel ajal nappis puhast joogivett, oli vein suurepäraseks alternatiiviks nii toidu kõrvale joomiseks kui lihtsalt janu kustutamiseks.
Rohkem teadmisi veini valmistamisest ja joomisest pärineb vaaraode-aegsest Egiptusest. Joonistele on talletatud stseene nii viinamarjade koristamisest kui ka veini tegemisest ja nautimisest. Ühel sellistest piltidest kujutatakse kaunist Egiptuse kuningannat Kleopatrat oma tulevasele abikaasale Antoniusele veini karikasse valamas. Ajaloolased spekuleerivad seda joonistust vaadates, et ehk ei olnudki Kleopatra nii silmipimestav kaunitar, kuivõrd täiuslik ahvatleja, kes valdas hästi erootilise maagia kunsti ning vallutas Antoniuse südame teda veiniga uimastades.
Sajandite möödudes ja Rooma impeeriumi laienedes levis veinikultuur ka põhja poole – Prantsusmaale, Hispaaniasse, Saksamaale. Vein muutus kättesaadavaks kõigile ühiskonnakihtidele ning 5. sajandiks pKr olid veinikõrtsid tänavanurkadel üpris tavaline nähtus.
Keskajal tegelesid veinivalmista-misega peamiselt mungad. Suurema hoo sai see aga taas sisse 17.–18. sajandil, mil võeti kasutusele mitmeid uuendusi ning alustati veini tootmist ka kolooniates – Lõuna-Aafrikas, Ameerikas ja Austraalias.
19. sajandi lõpul toodi Ameerikast viinamarjaistikutega kaasa juuretäi phylloxera, mis ähvardas hävitada kogu Euroopa veiniaiad. Õnneks avastati, et kui pookida Ameerika viinamarjadele Euroopa sortide oksi, jäävad taimed kahjustamata. Sellest sai alguse mitmete huvitavate hübriidsortide aretamine.
Veinivalmistamise areng jätkub järjest hoogsamalt. Mõnikord võib tunduda, et kaasaegsesse veinimaailma kogu selle mitmekesisuses on oluliselt raskem süveneda kui veinitootmise 8000-aastasesse ajalukku. Samas, ammuste aegade veine pole meil võimalik proovida, õnneks on see võimalus aga olemas tänapäevaste veinide puhul!
BIB veinipakend
Vein on suurepärane jook grill-roogade või piknikusuupistete kõrvale. Paraku on aga veini-pudelid rasked ning neid on ebamugav metsa kaasa võtta ja hiljem tagasi tassida. Juhtub sedagi, et korgitser ununeb koju. Siis tekib tõepoolest tunne, et ehk oleks mõttekam eelistada veinile õllekohvrit.
Veinisõprade elu lihtsamaks tegemiseks on välja mõeldud kohvrikujuline BIB pakend, mis mahutab veini koguni nelja pudeli jagu. Pakendil on sang mugavaks transportimiseks ja mis kõige tähtsam - pole mingit muret veiniavaja või tülika taara pärast.
Pühendunud veinisõber võiks siinkohal protestida, väites, et pappkarbis olev vein jääb kindlasti maitseomadustelt alla pudelisse villitud joogile. Ja tal oleks õigus, kui tegemist oleks tõesti pelgalt kartongist karbiga.
BIB pakendil täidab karp aga vaid ümbrise rolli, vein on plastikkotis selle sees. Lühend BIB tulebki ingliskeelsest sõnaühendist Bag in Box (eesti keeles kott karbis).
Veini välja valamiseks on plastikkotil kraan. Iga valamise järel tõmbub kott vaakumi tõttu kokku. Nii satub hapnikku kraani kaudu veini hulka väga vähe ja vein säilib pärast avamist kuni neli nädalat ehk oluliselt kauem kui pudelis.
BIB pakendis turustatakse veine, mis ei ole mõeldud hoidmiseks. Seega ei mõjuta pudelikorgi olemasolu või puudumine maitseomadusi ning pole vaja karta, et BIB vein pudeli omale alla jääks.
